7 aastat enne Retakordi sündi
3. jaanuaril 1958. aastal vedasid kaks raadioamatööri, Heino Kalmo ja Raimond Kangro kihla, et 1958. aasta Raadiopäevaks, 7. maiks teeb Heino Kalmo valmis väikese elektronoreli ja Raimond Kangro teeb samaks ajaks televiisori, mis oli tol ajal päris suur haruldus.
Raadiopäeval eksponeeritigi Heino Kalmo esimest orelit, mille klaviatuuri maht oli 3 oktavit.
Orel oli tehtud raadiolampidel (kaksiktriood 6H2п)
Heino Kalmo esimene orel. Tallinn 7. mai 1958.
Oreli montaaz. Vaade alt ja pealt.
1959. aastal täiendati orelit alumise kastiga, milles olid pöörlevad valjuhääldajad, millega tekitati nn „Leslie vibraato“ efekt. 1960 lisati orelile ka alumine klaviatuur, mis suurendas oreli heliulatust 5 oktavini. Orel sai nimeks Kalmokord. Orel müüdi restoranile Astoria ning viimati mängis see enne olümpiamänge Pirita bussijaama restoranis, kus ümberehituste käigus kadus.
Kalmokord II
Aastatel 1961 – 1963 valmis uus Kalmokord 63, mis oli juba täielikult transistoritele ehitatud. Välimuselt tulevase Retakordiga väga sarnane Kalmokord 63-l oli Tallinna klaverivabrikus valmistatud puust ümaramate nurkadega korpuses, mis Retakordi tootmise lihtsustamiseks kahjuks muudeti nurgelisemaks. Kalmokord 63 oli esmakordselt avalikult eksponeeritud ENSV Vabariiklikul Raadionäitusel 7. mail 1963.
