Elektronorel Retakord

Elektronorelit Retakord toodeti raadiotehases Punane RET aastatel 1965-1975. Tegemist oli Nõukogude Liidu esimese tööstuslikult toodetud mitmehäälse elektronoreliga, mida peeti kogu liidu ulatuses oma innovaatiliste lahenduste tõttu parimaks pilliks. Uudsete tehniliste lahendustena olid orelis kasutusel induktiivmahtuvusli juhtgeneraator, iga klahvi jaoks eraldi manipulaatortransistor ning sagedusjagajateks multivibraatorid. Oreli disain ja tehniline lahendus põhinesid varasematel Heino Kalmo loodud ainueksemplaridest orelitel: aastal 1958 valminud Kalmokord 1 ja aastal 1963 valminud Kalmokord 63-l.

Elektronorel Retakord koos kõlari ja võimendiga. Tallinn 1965

Vajadus elektrilise oreli järele oli tekkinud mitmel põhjusel. Ameerikas olid elektronorelid leidnud oma tee bluusi, R&B ja jazzartistide bändidesse, mille uudne helikõla jõudis ka Eestisse. Valminud olid esimesed legendaarsed elektrilised Hammondorelid. Samal ajal oli Nõukogude Liidus lisaks üleüldisele muusikariistade nappusele vaja elektrilist klahvpilli, mida saaks kasutada niisketes ja külmades kultuurimajades, kus traditsioonilised klaverid ei püsinud hääles ja riknesid.

Orelite loomisel oli muusikaliseks konsultandiks helilooja Gennadi Podelski, kes korraldas tolleaegse Rahvamajandusnõukogu esimehele Arnold Veimerile oreli demonstratsioonesinemise. Viimase heakskiidul ja soovitusel otsustati tehases Punane RET seda muusikariista tootma hakata. 1964.a lõpul moodustati tehases oreli tootmisse juurutamiseks 7-liikmeline töörühm, kuhu kuulusid konstrueerimisbüroo juhataja Valter Toodo, konstruktorid Heino Kalmo, Ants Vurma, Vootele Pakkas, Peedo Eensalu ja Valdo Järv.

Tehase Punane RET konstruktor Heino Kalmo (vasakult), peainseneri asetäitja Ilmar Intso, peakonstruktori asetäitja Valter Toodo Kalmokord 63 juures. Tallinn 1964

Punane RET oli üleliiduline tehas, kus kõik tootmisplaanid ja materjalide hanked tuli kooskõlastada Moskvas. Kooskõlastuste saamiseks korraldati Moskvas orelile rida demonstratsioonesinemisi: NSVL Kultuuriministeeriumis – esinejaks oli Gennadi Podelski; Tšaikovski nimelises Riiklikus Konservatooriumis – esinejaks oli Gennadi Podelski; Rahvamajandusnõukogu Parimate näidiste paviljonis – esinejaks oli Eugen Felitsius. Lisaks kinnitati oreli välimus kahes kunstinõukogus.

Oreli juurutamiseks saadi luba 1965 aastal. Orel sai nimeks Retakord ning seda toodeti aastatel 1965-1975 keskmiselt 10-12 pilli kuus. 10 aasta jooksul valmis kokku 1790 orelit. Orel maksis 1200 rubla.

Oreli hääleulatus oli kahe klaviatuuri peale kokku 6 oktavit. Ülemisel klaviatuuril oli 36 klahvi, hääleulatusega 5 oktavit F-st kuni e4, alumisel 60 klahvi, hääleulatusega 5 oktavit F1-st kuni e3. Orelil olid sagedus- ja amplituudivibraato kõlaefektid ning 9 heliregistrit: 3 tämbrit 8″, 4 tämbrit 4″ ja 2 tämbrit 2″. Hääletugevuse reguleerimiseks oli orelil pedaal.

Oreli viimane häälestamine tehases. Iga kuu valmis vaid 10-12 pilli.

Oreli juurde valmisid ka kokkusobiva disainiga kõlar ja võimendi. Lahtise süsteemiga kõlaris oli kaheksa 4GD-28 valjuhääldit võimusega 4w. Monovõimendi тип 2566 (mudel 2566) võimsus oli 15W. Kõlareid ja võimendeid valmistati kokku 7727 eksemplari ning komplekt maksis 350 rubla.